Kas Barcelona on hea koht pere kasvatamiseks?

Siin on, mis teeb argielu toimivaks. Leebe, päikeseline kliima ja tihe metroo- ning bussipeatuste võrgustik enamiku kodude ukse taga tähendavad, et pered toetuvad autole harvem — kooliteed, asjaajamised ja väljasõidud on lühikese jalutuskäigu või ühe sõidu kaugusel. Lapsed saavad iseseisvuse varakult, kuna nii palju on kättesaadav omal jalal käies. See on tiheduse vaikne tulu: see, mis paberil kõlab nagu „aeda ei ole“, muutub praktikas linnaks, milles lapsed saavad iseseisvalt ringi liikuda.

Kool on tavaliselt see, kust rahvusvahelised pered alustavad, ja Barcelona annab valikuvabadust: mahukas rahvusvaheline ja kakskeelne sektor, mis hõlmab maailma peamisi õppekavu, ning kõrvuti tugevad katalaani avalikud (público) ja Hispaania pool-eraõiguslikud (concertada — riiklikult toetatud eraõiguslik) koolid, kui soovid, et lapsed integreeruksid kohalikku süsteemi. Kaks praktilist tõsiasja, millega arvestada. Eraviisiline rahvusvaheline koolitus on märkimisväärne aastane kulu — õppetasud erinevad palju, seega kontrolli neid kooli kaupa, mitte eeldades ühtset numbrit. Ja tuntumatel koolidel on ootenimekirjad. Koosta eelvalik varakult, kaalu keelekombinatsiooni ja õppekava selle järgi, kuhu lapsed järgmisena võiksid suunduda, ning võta vastuvõtuosakonnaga otse ühendust oma alustamisaasta kohtade teemal.

Milline siis nädalavahetus tegelikult välja näeb? Soojas rannikulinnas veedetakse suurema osa pereajast õues ja odavalt. Linnarannad jäävad kesklinna piirkondadest lühikese metroosõidu kaugusele, mistõttu suvised pärastlõunad meres muutuvad tavapäraseks, mitte erandlikuks sündmuseks. Linna tagataga viivad Collserola mäed metrooga kättesaadavatele metsarännakutele ja rattateedele, samal ajal kui Montjuïc koondab pargid, aiad ja vabaõhubasseinid ühele rohelisele künkale. Ja igapäevaselt täidab naabruskonna väljak sama rolli, mida mujal täidab tagaaed — lapsed mängivad täies vaates, samal ajal kui vanemad jälgivad kohvikulaua tagant, ning kohalikud casalid (kogukonnakeskused) ja spordiklubid täiendavad ülejäänut. See on lapsepõlv, mis elatakse suuresti avalikus ruumis. Paljude perede jaoks on just see peamine tõmbenumber.